“/…/Lavastaja kasvab oma eksimustest õppides. Valudest ning kannatustest karastudes ja ka õnnestumistest rõõmu tundes. Tuleb armastada teatrit, teksti, millega tegeled, ja näitlejat. Tuleb oma loomingulistes taotlustes olla kompromissitu. Inimene muutub, kui ta midagi hingega teeb. Nii ka lavastaja. Kuid aastatega ei tohi rutiini sattuda, lavastada lavastamise pärast. Need on teatud mõttes trafaretsed […]