OSKAR VIIRAND
Arda Salaniemi “Sarvivälke” / “Küünekivi” (2021, Soome) (Foto: Rasmus Kull)
“Peab tulema tagasi vana ja leierdatud tõdemuse juurde, et aeg liigub ikka väga kiiresti. Nüüd umbes kaks nädalat hiljem kodus istudes tundub kõik kui värske unenägu või ammune mälestus. Üks minu katkendis mänginud näitleja ütles, et selle laboratooriumi formaat on väga värskendav – nii lühikese ajaga jõuda mingisuguse resultaadini. Kummalisel kombel mul mõistus automaatselt kalibreeris ümber, et kuidas see üks proovinädal peaks endasse mahutama terve prooviprotsessi.
Esmalt, mis mulle kõige enam sellest projektist meelde jääb, on prooviprotsess. See on minu jaoks suurim võit kogu laboratooriumi jooksul. Ühe lühikese nädalaga saavutada mõnus ja usalduslik klapp, kus kõigil on lubatud proovida ja eksida, on haruldane. Olen väga tänulik näitlejatele, et nad nii avatult minu mõttevälgatuste ja ülesannetega kaasa läksid ning samuti ka ise konstantselt lahendusi ja uusi lähenemisi stseenidele pakkusid. Oli päev, kus aju tundus olevat mingisuguses sudus, mis ei lasknud keskenduda ja siis olid näitlejad need, kes pakkusid lahenduse kohale katkendist, mis parasjagu ei toiminud. Tänu sellele projektile ja tiimile sain ideaalse näite sellest, kuidas üks sisukas ning produktiivne prooviprotsess võiks välja näha.
Pärast proove jõudis kätte laupäev, kus saime oma proovide vilju testida ka suure lava peal. Sealt ilmnesid õppetunnid, mida tulevikus tasuks kindlasti arvesse võtta. Laulmisega on nii, et mõni inimene peab viisi ja teine jälle ei pea, ja mul on tunne, et ruumidel võiks olla sarnane termin. On kunstnike, kes tulevad ruumi ja suhteliselt kiire ajaga saavad aru selle koha olemusest ja toonist ning suudavad ruumi enda terviku kasuks tööle panna. Tunnen, et minul on parasjagu nii, et ma ei pea väga hästi viisi ja ka ruumide osas vajan ma aega ja katse-eksitus meetodit, et näha, mis toimib ja mis vajab kohendamist. Laupäevase showingu osas tundus mulle endale, et me läksime TUTi suurele lavale tegema midagi, mis oli läbi katsetatud ERMis Oskar Kallase auditooriumis. Laupäeval tehnilist läbimängu tehes tundus kõik hirmutavalt rabe, et ruum on kuidagi võõras ja oli tunne, et ma ei ole lavastajana suutnud valmistada ennast ja tiimi üleminekuks proovipaigast (kus tegelikult sündis lõviosa
katkendist) lavaruumi. See murekoht oli ka väga ilmselgelt ette näha, kuna tingimused olid ju teada, aga tol hetkel ei osanud proovides sellega arvestada ja naiivselt otsustasin loota, et küll kõik paika loksub, alati ju loksub. Õnneks pärast läbimängu jõudsime veel sisse viia viimase hetke parandusi ja ruumi kohendamisi, mis loodetavasti muutsid tervikut sujuvamaks. Tõttöelda pean tunnistama, et ega ma siiani pole aru saanud, kuidas tervik laupäeval lõpuks mõjus, sest pole siiani suutnud ära õppida seda, kuidas vaadata enda lavastusi, kui publik on juba saalis (kui kellelgi on ideid, siis võib saata mulle e-kirja).
Peatuksin ka viivuks tekstiga töötamisel. Kooliväliselt pole mul varasemalt olnud võimalust töötada teise autori tekstiga, seega lähenesin katkendile teatava pelgusega. Tekkis kahtlus ja teadmatus, kui suur vabadus lavastajal on tekstiga, kas muutused ja kohandused on loomulikud või peab raudkindlalt tekstist kinni hoidma. Tuli välja, et kartus selle katkendi osas oli asjatu, kuna autoriga rääkides ja proove tehes saime aru, et tohime seda vabadust võtta, kui on vajadus teksti enda katkendi tarbeks kohandada. Ja veel üks suur võit – sellest projektist jäi tunne, et lõhkusin enda jaoks mingisuguse tammi ning edaspidi olen kõvasti julgem teiste loojate tekstide kaasamisel lavale.
Lõpetuseks pean endale üllatuseks ütlema (enesele on teadmata, millal see areng juhtus), et asjatut muretsemist on jäänud mul vähemaks. Närveerimine ja kiire südamepekslus on ikka olemas ja see ei kao kuskile, aga sellist devalveerivat pabinat, mis kõiki kahe aasta võrra vanemaks teeks, on vähe. Keegi vaba inimene on kunagi öelnud: “Ära põe, ma ka ei põe.”
Aitäh kõige eest- Katariina, Madleen, Heli, Paula, Herman, Johan, Mariliis, Gertrud, Heikki, Arda, Ronja ja kaaslavastajad Roosmarii, Maria ja Kaarel.”
ROOSMARII SARAPUU
Malmfrid Hovsveen Hallum “Jeg skal finne deg” / “Ma leian su” (2025, Norra)
“Osalemine Uus Põhi projektis oli nii kunstilise kui korraldusliku poole pealt igati nauditav, põnev ja julgustav protsess. Etteantud tingimused aja, ruumi ja materjalide näol toimisid heas sümbioosis loomingulise vabadusega, mis igal lavastajal seejuures oli – teksti eelistusest kuni etendajate valmimiseni, žanrilisest-vormilisest lähenemisest stsenograafiani jne.
Reaalset prooviaega oli küll vähe, kuid seejuures oli meil peale materjalide jaotust pea kuuajane puhveraeg iseseisvaks eeltööks, mida igaüks just oma katkendi vajadustest ja ideedest tulenevalt sai ära kasutada. Esimene väljakutse oligi planeerida oma lühikest tööaega niimoodi, et kohapealne prooviaeg saaks efektiivselt ära kasutatud ja pealekauba jõuaks veel festivali ka nautida. Kogu eeltöö tasus end igati ära ja nii sai Tartus kohapeal tegeleda juba puhtalt kokkumänguga ning kõigi ootamatustega, mida ikka iga protsess nii kunstiliselt kui korralduslikult kaasa toob.
Samuti pean välja tooma ja tänama sõpru-kaaslaseid, kelle kohe protsessi algusest kaasasin ning kes ikka ja alati kaasa mõtlesid ning ummikutest üle aitasid. Lühikese loomeprotsessi puhul tundsin eriti, kui oluline on oma ideid kohe algstaadiumist meeskonnaga põrgatada, sest kiire otsustusprotsessi puhul on mitu pead ikka mitu pead. Samuti oli taolise tempoka edasiliikumise juures sellisel juhul kergem kõiki ühe eesmärgi suunas liikumas hoida ning meeskonna liikmetel säilis läbivalt teatud loomingulise vabaduse ja otsingu võimalus materjali panustamisel.
Eelkõige jäävad mulle protsessi igast aspektist meelde head inimesed. Tasub häid inimesi ja loomekaaslasi hoolega valida ja omaltpoolt vähemalt samavääriliselt hoida ning panustada!”
MARIA REINUP
Birnir Jón Sigur∂sson “Sýslumaður dauðans” / “Kadunute kontor” (2025, Island)
“Neljast näidendist, mis meile lugeda anti, oli minu esimene valik algusest peale Islandilt pärit „Kadunute kontor“. Minu jaoks ei küündinud teised sellele ligilähedalegi. Aga ehk ei olnud asi ainult maitses – näidend, mis oli kõigist teistest vähemalt kaks korda pikem, kandis endas ka mitut erinevat tähenduskihti: leinast, suhetest, vanemlusest ja tervisest, aga ka bürokraatiast, südametunnistusest ja armastusest. Kõik need kihid olid lisaks kaunistatud musta huumori, mütoloogilise tegelase Saatüri trikkide ning ühele heale omailmale omase tugeva sisemise mehhanismiga. Filmilik, kõnekeelne, vohav ja äge materjal, millel on korraga tugev süda ja popkultuurile sobiv maitse. Aga ma ei julgenud seda valida. Miks, te küsite? Sest ma olen filmirežissöör – tõeliselt alustav teatrilavastaja! Kuidas mina? Kunagi hiljem! Siis, kui ma olen valmis. See valmis on aga üks enesepettus, mille lõksu ei tohi langeda. Ja kui läks nii, et just selle näidendi saingi mina, ohkasin sisimas kergendatult.
Seega Õppetund nr 1. Võta materjal, mis sind inspireerib, mida sa tõesti teha tahad ja milles sa ennast ära tunned. Sa ei ole kunagi valmis.
Õppetund nr 2. Kui sul on hea tekst, siis usalda seda. Muidugi läksin proovi sooviga katsetada igasuguseid asju, aga seal ma siis seisin koos näitlejatega, kellele oli ilmselge, et see tekst kannab. Oli vaja lihtsalt see ellu äratada.
Õppetund nr 3. Kui sa tahad selle elluäratamisega ikkagi tegeleda, siis ära luba näitlejatele, et pole midagi, kui nad teksti enne õppida ei jõua – küll me need 30 lehekülge proovis kuidagi pähe saame.
Õppetund nr 4. Näitlejad siiski saavad vähem kui nädalaga 30 lehekülge teksti pähe ning üllatavad sind veel esietenduselgi lõpuks sõna-sõnalt õigesti õpitud tekstiga (täiesti sõge!).
Õppetund nr 5. See tundub lihtne ja kõigile teistele peale minu kindlasti ilmselge, aga selle võtan laboratooriumist igaveseks kaasa: „Kuulake üksteist ja ärge kaotage silmsidet.“ See on kullaproov, mis töötab eriti hästi stseenides, kus peategelane just ei taha oma lavapartnerile silma vaadata.
Õppetund nr 6. Ma austan remarke. Need võivad avada midagi, millest ma muidu mööda vaataksin, aga tegelikult on need jätkuvalt kõige segasem asi minu jaoks teatris. Eriti siis, kui need näitlejate emotsioonid üheselt ette kirjutavad.
Õppetund nr 7. Näitlejad on inimesed, erineva tausta, vastupidavuse ja vajadustega. Kaardista need ära enne, kui keegi proovis näljast nõrkeb, samal ajal kui kolmas toitub ainult sigarettidest. Peale selle, millal näitlejad saavad proovis olla, on soovitatav täpsustada ka, mitu muud tööd neil tegelikult veel on. Mitte selleks, et midagi väga teisiti teha, vaid iseendaga rahu tegemiseks. Õppetund nr 8. Kui ühel tegelasel on vähe teksti või tema repliigid on lühikesed, teisel aga palju öelda ja talle meeldib ka pause võtta, on esimesel keeruline mängida. Siis ei pea teda üle koormama kümne eri ülesandega. Lihtsalt miski füüsiline, näiteks tempo tõstmine, võib kogu asja korda ajada.
Õppetund nr 9. Mida hiljem saad lavale, seda rohkem tuleb korda ajada igasugust tehnilist asjatamist – ja seda just siis, kui tahaksid näitlejatega hoopis uue ruumiga harjuda.
Õppetund nr 10. Sa võid omaarust kujundada mängu, otsida ja viidata stiilile, kalibreerida kõige plahvatuslikumat või kõige vaiksemat hetke, aga lõpuks võid laval ikkagi näha midagi, mis toob sinu jaoks partituuri täiesti uued noodid.
Õppetund nr 11. Aga sellest pole midagi, sest see on kõige olulisem õppetund. Nimelt on teater inimestevahelise, otsese ja ausa kontakti viimane kants kunstis. See sünnib hetkes, see on kordumatu ja seda ei saa AI-ga teha ega samal ajal instagrammida. See on elus. Ja mina tahtsin omaarust kindlameelselt laboratooriumis just elusust uurida, aru saamata, et see juba ongi minu ees.”
KAAREL VÄLI
Manda Stenström “Versioner” / “Versioonid” (2019, Rootsi)
“UUS PÕHI oli kogemus, mille sarnane minu isiklikus pagasis varasemast puudus. Eeskätt esmakordne sõnateatri lavastamine professionaalsete näitlejatega ja teiseks laboratooriumi vorm. Projekt oli omamoodi test, et aru saada, kas ja kuidas mu senised kogemused mind sedalaadi ajasurve tõttu veidi keerulises projektis toetavad ning kus ma täna loomingulises mõttes oma arenguteel paiknen. Kohe alguses tajusin korraldajate pühendumust, abivalmidust ja kõrgel tasemel panust, mis andis kindla tunde protsessi sukeldumiseks. Kui näidend Manda Stenströmi „Versioonide” näol oli välja valitud, seadsin endale ettevalmistuse faasis ja enne prooviperioodi algust kolm peamist ülesannet.
Esiteks end läbi närida näidendi ideest ja tegelastest. Selle põhjal tegin valiku, keda näitlejatest kaasa lööma kutsuda. Minule üllatuseks kõnetasid nii näidend kui ka minu lähenemine näitlejaid sedavõrd, et jaatavad vastused tulid kiiresti. Vastused olid sedavõrd positiivsusest kantud, et andsid juba algfaasis kõvasti kindlust juurde. Siinkohal ei saa alahinnata või märkimata jätta teatrilaboratooriumi vormi, kuna see oli näitlejatele tavapärasest veidi erinev ja seda põnevam. Ja näitlejad… nad on erilised inimesed. Peale UUT PÕHJA pean ütlema, et armastan selle elukutse esindajad veelgi enam kui enne.
Järgmiseks oligi vaja edasi viia ideid lähenemise osas. Kuna tekst oli ideega tihedalt seotud ja sõna liiga palju vabadust esmapilgul andvat ei paistnud, oli minu jaoks väljakutse leida see miski, mis ma omalt poolt näidendile lavastajana juurde saan anda. Miks ma seda näidendit üldse lavale peaksin tooma, kui mul ei ole selle käigus midagi uurida või mingile küsimusele plaan vastus leida? Õnneks on maailm ja elu küsimusi täis, millele teatris vastust otsida. Minu küsimus oli laboratooriumi vormile sobiv ja andis võimalusi hiljem prooviperioodil eksperimenteerida. Tahtsin teada, kas ese tooli näol saab laval muutuda näitleja ja publiku jaoks nii loomulikuks asjaks, et selle kaasaskandmine ja kasutamine muutuks justkui kehosa liigutamiseks. Tegelase sisemaailma pikenduseks nii, et publik seda lõpuks enam toolina ei taju vaid näeb osana tegelasest. Peale katkendi esitlust 12.09.2026 Tartu Uues Teatris toimunud publikuvestluse järel sain mitmeid kinnitusi, et publik seda nii tajuma hakkas. Seega pean eksperimenti õnnestunuks.
Kolmas ülesanne enne prooviperioodi algust oli teksti kärpimine katkendiks nii, et tekiks terviku tunnetus ilma idee kaotsi minemiseta. Kärpeöö teksti kallal aitas paralleelselt karaktereid veelgi lahti mõtestada ja oli seega topeltkasulik. Jätsin alles peamised ideed kandvad süžeeliinid ja leidsin näidendi täisversioonist kohad katkendi alguse ja lõpu jaoks.
Prooviperioodi lähenedes pidasin peamisteks väljakutseteks näitlejatega ühise keele leidmist ja trupi sobituma panemist üksteie ja materjaliga. Peale esimest proovipäeva mu ärevus trupi osas kadus, kuna nägin et olin projektis osalemiseks pöördunud just õigete näitlejate poole. Esiteks rollide seisukohalt ja teiseks trupi sünergia mõttes. Jäi üle vaid töö materjaliga, katsetamine ja ühise keele leidmine. See ei olnud koheselt kerge, kuna mu kogemused näitlejatega töötamisel olid ahtad. Pidin leidma balansi selle vahel, mida neilt oma nägemusest tulenevalt ootan või ette annan ja kuhu me orgaaniliselt materjaliga töötades läbi nende kehastatud tegelaste ülesehitamise jõuame. Minu jaoks olid paari proovipäevaga need piirid paigas ja trupisisene usaldus aina kasvas.
Enne katkendi ettenäitamist sain näitlejatelt tagasiside, et olen nii rahulik. Ja ma olingi, kuna mul oli täielik usaldus nende suhtes ja selle osas, kuhu viie päevaga jõudnud olime. Isegi võrdlemisi mahukas tekst oli viie päevaga pähe saadud ja see, kuidas tükk proovides minu jaoks tööle oli hakanud, rahuldas mind selle eksperimentaalse laborivormi juures piisavalt. Selge see, et lavale jõudis tööprotsessi vaheetapi tulemus ja tegelikult jõudsime viie päevaga kuhugi alguspunkti, kust oleks hea olnud materjaliga sisulisemalt tööle hakata. Kõike seda arvestades pean UUS PÕHI teatrilaborit enda jaoks igati õnnestunud ja asendamatu kogemuse andnud projektiks.”