12. märtsil toimus Londonis West Endil Jermyn Street Theatre’is Eesti näitekirjanduse esitlusfestival. Lugemisi lavastasid Flo Dessau ja Ria Samartzi. Esitleti nelja Eesti näidendit: Livia Ulmani ja Andris Feldmanise “Orgia”, Paavo Piigi “Viimane liivlane”, Piret Jaaksi “Öökuninganna” ja Mehis Pihla “Rahamaa”. Lisaks autoritele kuulusid delegatsiooni tõlkija Adam Cullen, Liisi Aibel ja Kirsten Simmo Eesti Teatri Agentuurist ning ELDL-i liikmed Martin Algus, Oliver Issak ja mina.
Ettelugemistele järgnes aruteluring, kus moderaatorid Nastazja Domaradska ja Margherita Laera esitasid autoritele ja tõlkijatele küsimusi nende töö spetsiifika, aga ka Eesti teatrikultuuri kohta. Välisriikide külastades on alati võimalik lüüa inimesi pahviks meie teatristatistikaga – umbes 1.3 miljoni elanikuga riigis umbes 1.3 miljonit teatrikülastust. Kui olime maininud seda, siis järgnesid küsimused laiemalt teatrisüsteemi ning -rahastamise kohta. Et nii väikeses riigis on sellises mahus teatrite rahastus, tõi samuti kuulajate seas esile tugevalt tunnustavaid reaktsioone, kuna Suurbritannias võib nii lahkest teatrite rahastamisest vaid unistada. See on midagi, mille üle peame olema uhked ja mille säilimisse peame panustama nii teatritegijate kui liiduna.
Festivali korraldas Suurbritannia teatrikompanii Foreign Affairs. Briti saartel jõuab suurriigile omaselt lavale vähe välismaist näitekirjandust. Kuigi kohalikul teatriskeenel on esindatud kirev galerii erinevatest mõtte- ja lavastusviisidest, kultuurilistest ja etnilistest taustadest, on Foreign Affairsi eesmärk tutvustada välismaise teatri väärtust. Seda tehakse nii teiste riikide näitekirjanduse tutvustamisega, aga ka erineva taustaga näitlejate kaasamisega trupi lavastustesse. Kui suurte Briti teatrite lavadel on kuulda ainult lavastatud aktsente (näiteks Suurbritannia erinevaid kohalikke aktsente lähtuvalt tegelase taustast), siis Foreign Affairsi lavastustes mängivad erinevatest rahvustest pärit näitlejad, kes räägivad oma loomuliku aktsendiga.
Kõik eestlastest näitekirjanikud said osaleda ka ühes lugemise proovis. Eranditult kõik autorid olid imestunud truppide töö intensiivsuse, põhjalikkuse ja tulemuslikkuse üle. Mitmed ütlesid, et sellist tulemuslikkust nad kodumaal prooviruumis lugemisproovide käigus kogenud pole.
Festivalile järgnenud päeval toimus Eesti delegatsiooni ja korraldajate aruteluring, kus peegeldasime eelneva päeva ettelugemisi ja nendele järgnenud arutelusid. Samuti kohtusime kolme kohaliku uuele näitekirjandusele lavastamisele pühendatud teatri kunstilise juhiga.
Mina võtan sellelt reisilt kaasa mitu olulist mõtet. Esiteks – lähenemine küsimusele „kuidas meil läheb?“ Kui vaatame näiteks teatrite rahastamist Eesti kontekstis, siis on muretsemiseks põhjust ja peame liiduna panustama kultuuripoliitilistesse otsustesse selgete sõnumite ja seisukohtadega. Aga vahel on hea vaadata ennast ka distantsilt. Londonist Eesti poole vaadates oli selge, et meil on paljude asjadega oma valdkonnas hästi.
Teiseks – äärmiselt põnev oli näha, kuidas kreeka, poola ja hispaania taustaga näitlejad kannavad ette näidendit „Viimane liivlane“ väikerahvaste raskustest. Selles oli tugev võõritus, aga sealt ilmnes ka üldistus näidendi teemade laiema konteksti kohta. Samuti saab siit edasi mõelda, et mil määral peaks ekspordiväärilistes näidendites olema spetsiifikat meie kultuurikonteksti kohta, mil määral igavikulisi teemasid. Muidugi pole näidendit kirjutades autori jaoks enamasti “ekspordiväärilsus” juhtmõte, aga antud kontekstis, valmis näidendite puhul, tuleb sellest siiski mõelda.
Kolmandaks – Eesti Teatri Agentuur teeb suurepärast tööd mitmes aspektis, mis on nii meie liidu liikmetest dramaturgidele kui lavastajatele oluline. Aga selline eksporditöö, mida nad teevad näitekirjanduse maailmasse viimisel, on tõesti midagi väga erakordset. Nad töötavad süsteemselt ja mängivad pikka mängu väga erinevates kultuuriruumides. Suur aitäh neile selle eest!
Samuti täname Eesti Kultuuriministeeriumi, Eesti Suursaatkonda Londonis ja Arts Council England’it, kes esitlusfestivali toimumise ja meie osaluse seal võimalikuks tegid.
Tekst ja fotod: Siret Campbell
Loe lisaks:
