Lahkunud on Ülo Vilimaa

Lahkunud on Ülo Vilimaa
Ülo Vilimaa (2009). Foto Ülo Josing

In memoriam ÜLO VILIMAA

13. III 1941 – 27. IX 2021

27. septembril lahkus meie hulgast eesti tantsuteatri suurkuju, tantsija, koreograaf, lavastaja ja pedagoog Ülo Vilimaa.

Tänu Estonia teatris töötanud emale tegi tulevane koreograaf sama teatri lavastustes kaasa juba varases lapsepõlves 1940. aastate lõpul. Sellele loomuliku valikuna järgnenud Tallinna Koreograafiakooli (Kalju Saarekese klassi) lõpetas ta 1962. aastal, aastatel 1964–65 täiendas ta end Leningradi Vaganova-nimelises balletikoolis.

Vilimaa elutöö on tehtud Vanemuise teatris, kus ta töötas täpselt nelikümmend aastat: 1962–74 balletisolisti ja ballettmeistrina, 1974–97 peaballettmeistri ning 1997–2002 lavastajana. Tantsijana lõi ta värvikaid karaktereid Ida Urbeli (Karjus ja Narr – Peiko „Orléans’i neitsi“, 1962; Kiir – Vinteri „Kevade“, 1967), hiljem ka iseenda lavastuses (Pavel – Austeri „Romeo, Julia ja pimedus“, 1970). Urbeli „Paganini” (1963) nimiosa on suurepärane näide koreograafi ja tantsija koostööst, milles Vilimaa rollilahendus tundus ainuvõimalik.

1967. aastal lavastajana debüteerinud Vilimaa koreograafilised eksperimendid olid osa eesti balleti uuendusest 1960.–1970. aastatel. Tema koreograafilooming oli rikas värvidelt ja kontrastidelt (kolm tema lavastatud balletiõhtut kandsid ühendpealkirja „Kontrastid”), oma tantsuloomes lähtus ta teemast, muusikast ja nende mõjul tekkivatest kehalistest impulssidest. Vilimaa avardas balletileksikat plastilises suunas ja kuigi tema loomingusse kuulub ka klassikalisi ballette, nagu Delibes’i „Coppelia“ (1981) ja Pugni „Esmeralda“ (1992), on olulisemad tema värvikad miniatuurid, mille aluseks oli mitmekülgne muusika barokist džässini, samuti koostöös eesti heliloojatega sündinud balletid, nagu Austeri „Romeo, Julia ja pimedus“ (1970), Kuulbergi „Kompositsioon viiele“ (1971), Põldmäe „Merineitsi“ (1974) ja sama helilooja „Sõnnitund“ (1981), Eespere „Kõrvalised“ (1979). Eraldi väärivad mainimist n-ö rahvuslikud balletid, Austeri „Tiina“ (1984) ja Kapi „Kalevipoeg“ (1986), kus ta tugines nii pärimuslikule eesti tantsule kui ka emotsioonidest lähtuvatele liikumisimpulssidele.

Ent juba alates 1972. aastast, mil lavale jõudis Rannapi ja Raua „Naksitrallid“, saame Ülo Vilimaast rääkida kui mitmežanrilavastajast. Eriti veenvalt tõestas ta end ooperižanris: Puccini „Madame Butterfly“ (1975), Kangro ja Valkoneni „Põhjaneitsi“ (1980) ning Menotti „Konsul“ (1985) jäävad säravaimate saavutustena Vanemuise muusikateatri ajalukku. Ooperile lisandusid peagi operetid ja muusikalid, kõige meeldejäävamana neist hooaegu mängukavas püsinud Loewe „Minu veetlev leedi“. Alates 1977. aastast saame rääkida ka Vilimaast kui draamalavastajast, kellega koostöös sündisid kaks Velda Otsuse viimase loomeperioodi suurrolli: Berteaut’ ja Vilimaa „Edith Piaf“ (1977) ning Murelli „Mälu“ (1988).

Viimastel aastatel leidis Vilimaa loominguline natuur uue väljundi maalikunstis, ta esines isikunäitustega nii Eestis kui ka välismaal. 1970. aastal tunnustati teda Eesti NSV teenelise kunstniku, 1985. aastal Eesti NSV rahvakunstniku aunimetusega. Aastal 2001 pälvis ta Valgetähe III klassi teenetemärgi, 2016. aastal riikliku kultuuri elutööpreemia.

Vanemuise balletitrupp ja kõik vanemuislased koos eesti teatriüldsusega langetavad pea suure looja ja kauaaegse kaasteelise ees.

Vanemuise balletitrupp pühendab 2. oktoobri „Luikede järve“ esietenduse Ülo Vilimaa mälestusele.

Teater Vanemuine
EV Kultuuriministeerium
Eesti Teatriliit
Eesti Balletiliit
Rahvusooper Estonia
Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Tallinna Balletikool

Ülo Vilimaa ärasaatmine toimub 6. oktoobril kell 13 Vanemuise suurest majast. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.