IFTR-i maailmakongress Melbourne’is: mida teater teeb?
6.–10. juulini toimus IFTR-i 2026. aasta maailmakongress „Mida teater teeb?“ Austraalias Melbourne’i Ülikoolis. Kongress lähtus arusaamast, et teater, tants ja teised etenduspraktikad ei ole üksnes kunstivormid, vaid maailmas aktiivselt toimivad tegutsemisviisid. Osalejaid kutsuti taashindama, millel põhinevad meie väited etenduste mõju kohta ning kas senised teooriad ja uurimismeetodid on selle mõju mõtestamiseks endiselt piisavad. Eesmärk oli sõnastada värskeid, veenvaid ja mõjusaid vastuseid küsimusele, milline on etenduskunstide roll tänapäeva maailmas. Kongressil toimus ka põlisrahvaste uurijatele ja praktikutele mõeldud Põlisrahvaste Ring, mis keskendus põlisrahvaste etenduspraktikale kui sidemete loomise, kultuurilise taaselustumise ja teadmiste kujundamise viisile.
Rahvusvaheline Teatriuurijate Föderatsioon (IFTR) edendab teatri- ja etendusuurijate suhtlust ning rahvusvahelist teadmiste vahetust konverentside ja kirjastustegevuse kaudu. 1957. aastal asutatud föderatsioon ühendab liikmeid 66 riigist kõigilt mandritelt. IFTR korraldab iga-aastaseid rahvusvahelisi ja piirkondlikke konverentse ning uurimisrühmade sümpoosiume. Föderatsioon annab välja juhtivat teadusajakirja Theatre Research International ning koostöös kirjastustega Brill ja Bloomsbury kahte raamatusarja.
Organisatsiooni teadusliku mõttevahetuse keskmes on töörühmad, mis toetavad pikaajalist erialast dialoogi, uute uurimissuundade kujunemist ja liikmete koostööd. Kuigi töörühmade koosseis muutub, tagavad pikaajalised liikmed tegevuse järjepidevuse ja ühiste projektide arengu. Iga IFTR-i liige võib mõne töörühmaga ühineda või teha ettepaneku uue rühma loomiseks. Töörühmad avaldavad oma osalemiskutsed ning enamik neist võimaldab konverentsil kohtumisi ka vaatlejana jälgida. 2025. aasta seisuga tegutses IFTR-is 26 töörühma, mis hõlmasid väga erinevaid teatri- ja etendusuurimise valdkondi: etenduspraktika kui uurimus, stsenograafia, kehastunud uurimus, koreograafia ja kehalisus, feministlik uurimus, Aasia teater, Araabia teater, tõlge, adaptsioon ja dramaturgia, teater ja arhitektuur, Samuel Becketti looming ning paljud teised. IFTR on seega pika ajaloo ja traditsiooniga üleilmne organisatsioon, mille aastaringne tegevus ulatub märksa kaugemale igal aastal maailma eri paigas toimuvast konverentsist.
Minu jaoks oli see teine kord IFTR-i maailmakongressil osaleda. Kuulusin etendus- ja soorituspraktikat uurimusena käsitlevasse töörühma (Performance as Research) ning osalesin ettekandega „Välja hoidmine: Nullpunktipraksis kui tegemata jätmise sooritus“. Tutvustasin Nullpunktipraksist lavastusprotsessis rakendatava väljenduseelse (pre-expressive) treeningmeetodina (PaR), mis toimib energiaväljas tekkivate destruktiivsete reaktsioonide katkestamise kaudu. Toetudes Madis Kõivu välja, ruumi ja aja sümmeetria käsitlusele (Kõiv ja Rosenhaus 1986), Brian Massumi arusaamale afektist kui ebaisikulisest intensiivsusest ja selle energia potentsiaalsest liikumisest (Massumi 2002; 2015) ning Peta Taiti uurimustele paralleelsetest ajalisustest ja afektiivsest etendusest (Tait 2000; 2017), käsitlesin etendust representatiivse sündmuse asemel energeetilise ökoloogiana. Mõtestasin lavastaja võimalusi ruumihoidja rolli kaudu (Wallis 2013): kontrolli kehtestamise asemel seisneb see prooviprotsessi väljas toimivate energeetiliste suhete hoidmises, suunamises ja moduleerimises.
Meie töörühma võluv eripära seisnes töökorralduses. Kuigi iga osaleja esitas kongressile kandideerides oma idee, moodustasid töörühma koordinaatorid nende põhjal väiksemad rühmad. Iga rühm valmistas individuaalsete ettekannete asemel ette ühise esitluse, mis võis võtta teatraliseeritud ülesastumise, väikese töötoa või mõnda muud laadi provokatsiooni vormi. Nii kujunes tööst põnev praktika ootamatute kaaslastega ning range akadeemilisus asendus muheda kollegiaalse ühiskogemusega. Meie kolmene rühm sisaldas näiteks peamiselt tekstipõhise klassikalise sõnateatri kogemusega lavastajat (mina), soolo-esitajat (performance artist) ning teatriteadlasest doktoranti- kõigil täiesti erinev kogemus teatri kui vormi rakendusest, kuid üllatavalt üksmeelne nägemus meie väiksesest lavastuslikust töötoast! See oli väga värskendav ja lõbus.
IFTR-i maailmakongress on suurepärane kohtumispaik eri teatrivaldkondade akadeemikutele ja praktikutele. Seal jagatakse kõige värskemaid teadmisi teemadel, mis teatrivaldkonda parajasti kõige enam puudutavad, ning igaühel on vahetu võimalus aruteludes osaleda ja nüüdisaegse teatrimõtte kujunemisele kaasa aidata. Alustavale akadeemikule pakub kongress võimalust oma uurimistööd tutvustada, praktikule aga võimalust viia end kurssi uusimate mõttesuundadega. Samuti saab sealt leida oma ideedele kaasamõtlejaid ja laiendada rahvusvahelist võrgustikku. IFTR-i tugevus seisneb selle valdkondadeülesuses: tegemist ei ole kitsalt ühele valdkonnale keskenduva konverentsiga, vaid keskkonnaga, mis võimaldab suhtlust ja ideede liikumist erinevate töörühmade vahel. Just seetõttu soovitaksin kongressil osalemist ka oma kolleegidele.
Lisaks minule esindasid Eestit seekord sõltumatult veel mitme valdkonna kolleegid: Tartu Ülikooli teatriteaduse professor Anneli Saro, Riina Oruaas ja doktorant Kristiina Reidolf, Tallinna Ülikooli doktorant Keiu Virro ning Eesti Kunstiakadeemiast Raivo Kelomees. Kõik nad osalesid ja esinesid erinevates töörühmades.
Tamur Tohver
juuli/august 2026
Fotod: Tamur Tohver
