EDLi esindus koosseisus Kert Moppel, Andra Teede, Kristiina Jalasto, Mehis Pihla, Paavo Piik, Karl Koppelmaa, Hendrik Toompere jr käisid 5.-9. veebruar Oslos sealse Dramatikkens Hus’i kutsel kohaliku teatrimaastikkuga tutvumas ning kontakte loomas. Kohtumist aitas korraldada Eesti Teatri Agentuur ning neid esindasid Oslos Liisi Aibel ja Kristen Simmo.
Tekst: Mehis Pihla
Oslo Dramatikkens Hus
Dramaturgide maja. Täiesti jabur asutus, mille sarnast mujal maailmas ei ole. Neile kuulubki Oslo kesklinnas üks maja. Dramaturgiahuvilised omandasid selle maja kunagi 70ndatel olematu raha eest, kuna see oli vana mahajäätud tehasehoone, mis pidi lammutamisele minema. Tänaseks on aga täiesti kesklinnas. Majas tegutseb linna üks kõige populaarseid baare, nii et sealt käib läbi väga palju inimesi.
Dramatikkens Hus on Norra näitekirjanduse arendamise keskus. Riik rahastab neid ja teeb seda väga heldelt. Kohtusime nii maja kunstilise juhi Camara Lundestad Joofiga kui juhataja Christina Friisiga. Dramatikkens hus rahastab ja toetab näidendite arendamist jateeb seda väga mitmel viisil: neil on taotlusvoorud, kuhu saad esitada oma näidendi idee ja nad annavad raha, et sa selle lahti kirjutaksid; võid kandideerida kolmeaastastele stipendiumile ning oled sel perioodil Dramatikkens Husi maja dramaturg, neid on korraga ca 5; võid taotleda juba valmis või mustandina eksisteeriva näidendi arendamiseks raha ja ruume (neil on proovisaal ning lisaks ca 100 kohaga black box saal, milles on täielik tehnikapark jm, meenutas kõige enam praegust Krahli saali telliskivis. Selles ruumis etendusi kunagi ei mängita, pileteid kunagi ei müüda, seal tehakse ainult proove näidendite arendamiseks ning siis tehakse avatud näitamisi). Nad üritavad väga selget vahet hoida, et nad ei ole agentuur ega produktsioonimaja, nad on arenduskeskus. Sinna üritavad ennast pakkuda ka vabatrupid, et teha proove ja oma ideid katsetada. A la mingi kooslus, kes soovib tükki välja tuua Black Box Teatris, ütleb et nad arendavad näidendit ja katsetavad kontseptsiooni, saavad proovide läbiviimiseks raha Dramatikkens Husis (lavastaja tasu, näitlejate tasu, saad isegi palgata valgus- või videokujundaja, kui ära põhjendada), lisaks korralikud prooviruumid. Dramatikkens hus omalt poolt üritab hoida jäika positsiooni, et keegi ei tuleks nende majja valmis lavastust tegema, vaid üksnes oma ideed arendama ja katsetama. Sama moodi üritavad nad hoiduda sellest, et nad kellegi näidendit ise soovitaks või mõnele lavastajale saadaks, kuna nad ei saa üht teksti teisele eelistada. Kokkuvõttes on see draama arendamise mõistes nagu imedemaa.
Küsimus – kas ka meil oleks võimalik nende hüvedest osa saada? Kui Eesti näitekirjanik resideeruks Norras, võiks ta automaatselt kandideerida, sest kirjutamiskeel ei pea olema Norra keel. Kui sa elad Eestis, on variant saada sõbraks mõne Norra dramaturgiga ning siis temaga koos kandideerida.
Dramatikkens Hus on aga kindlasti asutus, kellega meil tasub häid suhteid hoida. Teati Agentuuriga ongi nad juba väga heades suhetes, loodame, et liiduga tekib ka aktiivne kontakt. Kutsusime norrakad igal juhul nüüd Eestisse visiidile ja nad võtsid kutse vastu, näis, millal see teoks saab.
Agentuuril peaks igal juhul olema nüüd suur ports värsket Norra näitekirjandust, millega huvilised saavad tutvuda.
Dramatikkens Hus saatis meid mööda Oslot seiklema ning erinevate teatrimajadega tutvuma:
Det Norske Teatret – Oslo suurim teater. Suur saal ca 750 kohta, väike saal 200 ja n-ö pööningusaal 120 kohta. Kõige suuremaid produktsioone tehakse Oslos seal. Nemad on rahvusvahelise Fosse festivali kese. Norras ongi kaks suuremat teatrifestivali – Ibseni festival ja Fosse festival. Ühes mängitakse Ibseni tekste, teises Fosse tekste. Kaua nad nii jaksavad, ei tea. Norske Teatret jättis hea mulje – maja on ehitatud 80ndatel, aga väga heas korras, suur saal väga sarnane Läti Dailese majaga. Suured külglavad, praktiline ja funktsionaalne. Töökojad asuvad majas sees, neil on kohapeal suured laopinnad samuti. Omatulu peavad teenima 15-20%, mis tähendab, et keskmine piletihind on odavam kui Tallinna Linnateatris.
Teine suurem teater Oslos on Rahvusteater (Nationaltheatret), aga sinna meid isegi ei viidud. Juttude põhjal on seal juba aastaid olnud juhtimiskriisis, ükski kunstiline juht pole püsima jäänud, oodatakse pikkisilmi remonti. Korra astusime maja ustest sisse, nägi tõesti tolmune ja muuseumlik välja.
Black Box Teater – kohalik etenduskunstide keskus, nende Kanuti Gildi saal. Kureeritud programm, palju rahvusvahelisi projekte, aga kõik mahult väikesed. Korraldavad samuti rahvusvahelist festivali – kui kaaluda mõne festivali külastamist Norras, siis Black Boxi korraldatud festival oleks see (Oslo Internasjonale Teaterfestival). Eelmisel aastal käis RAAAM seal festivalil. Norra viimaste aastate kõmulisim lavastus sündis Black Box teatris. Projekt nimega „Ways of Seeing”. Projekt, kus noored etenduskunstnikud sattusid laupkokkupõrkesse kohaliku paremäärmusliku parteiga (https://www.ietm.org/en/resources/articles/norway-ways-of-seeing).
Vega Scene – Selles majas tegutsevad korraga kino ning teater. Teatri jaoks on korralik Black Box tüüpi saal. Nimetavad ennast pigem kogukonnakeskuseks ja oli näha, et seda nad tõesti ka on. Kohalikud käisid seal hea meelega aega veetmas. Teater keskendub Norra kaasaegsele dramaturgiale. Tehakse koostööd suuremate teatritega, mitmete tükkidega sõidetakse ringi mööda Norrat, kuna see on väga hästi rahastatud. Kui Kinoteatril oleks oma maja, siis see oleks midagi sellist.
Kloden Teater – Peamiselt noortele ja lastele suunatud teater, väga suur ühisosa meie VATiga. Hetkel paiknevad ajutistes ruumides linna servas, täielikus tööstusrajoonis, kuid seal on plaanis suur kinnisvara arendus, a la nagu Krulli või Volta ning sellisel juhul on nemad ühena esimestest juba valmis. Nende teatri kontseptsiooni juures oli väga sümpaatne mõiste „Kolmas ruum” (third space). Nad soovivad, et nende teater võiks noortele ja lastele olla kolmas kõige olulisem ruum kodu ja kooli kõrval. See koht, kuhu noored hea meelega vabal ajal tulevad ja seal tegevust leiavad. Soovivadki olla selles uues rajoonis noorte- ja kogukonnakeskus. Uue teatri lähedal asub kutsekool, kellega teevad tihedat koostööd, pakuvad õpilastele praktikavõimalusi jne.
Mis mulje jättis Oslo?
Väga vaikne linnake. Meil on tegelikult Norraga ajalooliselt palju sarnaseid jooni, nad on aastaid olnud Rootsi või Taani võimu all, kõige vaesem kant. Tänu naftarahadele on nad rikkad nagu kröösused, kõik sõidavad ringi elektriautodega (kui sa tellid Boldi, siis need kõik on Teslad).
Teatris on absoluutsed käilakujud endiselt Ibsen ja Fosse. Kuningalossist ühel pool asub Ibseni muuseum, lossist teisel pool asub õukonna kunstniku maja, kuhu on kuningas määranud elama Jon Fosse. Jalutasime majast mööda ja nägime, et maja ees Fosse auto! Seal majas elab Fosse kuni surmani, siis valitakse uus õukonna kunstnik. Veidi veider vaatamisväärsus.
Oslos on väga võimsad muuseumid. Nende Nasjonalmuseet on ülisuur, väga palju vaadata, kindel soovitus. Oslo Rahvusooper on arhitektuuriline pärl jne.
Mis mulje jättis Oslo teatrimaastik tervikuna?
Neil on palju raha, riik rahastab väga lahkelt, mis tähendab, et publiku saali toomise surve on olematu (kuigi nad ise väidaks tõenäoliselt vastupidist). Kahjuks ei õnnestunud meie visiidi ajal kohalikus teatris ühtegi tükki näha (v-a Kristiina Jalastol, kes käis üht kohalikku muusikali vaatamas). See mulje, mis jäi, oli sarnane nagu Rootsiga – tehakse kaasaegset teatrit küll, tehniliselt väga kõrgel tasemel, aga see kõik on kuidagi… korrektne, turvaline ja õige. Aga jällegi – me ei näinud ühtegi tükki, see on ainult mulje. Nende fookus väliskoostöö osas on suunatud eelkõige Rootsi ja Taani poole ning sealt edasi Saksamaa ja Madalmaad. Meie regiooni suunas pole seni isegi osanud vaadata, kuid Dramatikkens Husi inimesed, kes Eestis käisid ja meie teatrit nägid, olid siiras imestuses.