Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu delegatsioon külastas Avignonis toimunud teatrifestivali. Delegatsiooni kuulusid Liis Kolle, Roos Lisette Parmas ja Mariliis Peterson, kes allpool muljetama hakkavad.
Roos:
Külastasin Avignonis järgmisi etendusi: “Par Autan”, “Le Sommet”, “Radio Live”, “The Wild Duck”, “One’s own room inside Kabul”, “En attendant le grand soir”.
Neist eredamalt on meeles siira ja vahetu lavakeelega “Radio Live”, milles kolm konfliktipiirkondadest pärit noort rääkisid oma lugusid, oma pere lugusid ja oma rahva lugusid. Üks neist oli pärit Rwandast, kus siiani vaikitakse genotsiidist. Elukutselt artist, leidis ta enda kutsumuse just selle vaikuse purustamises. Ta hakkas küsima küsimusi, lõi etendusi, kus andis inimestele võimaluse rääkida, kohustuse küsida ja mitte enam vaikida. “Radio Live’is” rääkis ta omaenese pere lugu, oma vanaema jõhkrast mõrvast kuni andestuse võimalikkuseni (kas temal, nooremal põlvkonnal, on üldse õigust andestada nende eest, kes on surnud). Teine Palestiina juurtega Süüria noormees rääkis oma lugu kodumaa otsimisest, Süüriast põgenemisest ja kohanemisest/kohenematusest Euroopas. Maroko juurtega prantslanna rääkis oma üleskasvamisest Prantsusmaal, eraldatusest, võõraks tembeldamisest ja mittemõistmistest.
Teine ja suurim elamus oli minimalistlik akrobaatiline lavastus “En attendant le grand soir”. Lavastus toimus suures tsirkusetelgis, lava oli tühi, nurgas oli DJ-pult. 6 akrobaati istus publiku hulgas, 2 akrobaati tervitas saali tulevat publikut, kes istusid ringis lava ümber, ja 1 DJ/kloun pani nurgas omasoodu plaate valmis – sealjuures oli ülima detailsusega läbi mõeldud kogu tema valmissättimise kava, mida ei tõstetud kuidagi valgusesse ja mida ruumi tõttu nägi umbes paarkümmend inimest publikus, ja kõik see toimus justkui muuseas. Samasugune täpsus ja läbimõeldus iseloomustab tegelikult kogu lavastust. Kuivõrd kogu üleminekute ja fookusväliste liikumiste jada oli niivõrd läbimõeldud, ei tekkinud kordagi sellist numbrietenduse tunnet, mis akroetenduste trikist-trikki iseloomu tõttu on üsna varmas tekkima. Teine imetlusväärne element on dialoogi kvaliteet. Etenduses suheldi hästi palju publikuga, alates publiku tervitamisest, lõpetades sellega, et lõpuks segunes piir etendajate ja vaatajate vahel täielikult ning etenduse lõpuks oli absoluutselt kogu saal laval koos tantsimas. Kuid rõhutaksin seejuures eraldi just selle dialoogi ülimat südamlikkust, mida etendajad kiirgasid. Suhtlus ise toimus sõnadeta, erinevate vahenditega, näiteks algas etendus tasakaalu otsimisega (see kujund – üksteiselt tasakaalu leidmine kandis lõpuni), mis nägi välja nii, et üks artist kallutas end aina rohkem kreeni publiku suunas, oodates, kas keegi toetab teda. Niisuguste ja teiste selliste üsna lihtsate vahenditega loodi koheselt hästi vahetu suhtluskeel, mis mitte kordagi ei ületanud mingit piinlikkuse piiri, vaid jäi alati professionaalseks. Kuni lõpuks tekkis ühishingamine, a la Viljandi folgi Aida tantsuõhtu atmosfäär, kuid kordades kõikehõlmavam.
Liis:
Minu seekordsest festivalivalikust läks mulle kõige enam korda produktsioon, mida ei saa nimetada lavastuseks ja mille loojad pole teatritegijad. Belgia päritolu prantsuse ajakirjaniku Caroline Gillet ja Afganistanist kümne aasta eest emigreeruma sunnitud kujutavkunstniku Kubra Khademi installatsioon “One’s own room Inside Kabul” on kogemusruum, kus lisaks staatilisele asetusele – oleksime nagu pidulikult kaetud laua äärde sattunud – jutustavad lugu kuuldemäng ja seda illustreeriv film. Kuid miski pole päris see, millena ta näib. Keraamilised nõud on Khademi loonud küll traditsioonilisi tehnikaid kasutades, ent neilt vaatavad vastu feministlikud sümbolid või õigemini sümbolid, mida Afganistanis valitseva kultuuri kontekstis saab ainult sellisena tõlgendada: rinnakujulised tirinad, kahtlaselt kunstnikule sarnanev alasti ratsutav naine, nõudelt nagu voolanud ja nüüd tardunud veri. Igal taldrikul on mõned märgid, millest keelt oskamata aru ei saa, nad jutustavad naiste lugusid. Toa seinad oleks nagu tihedalt kaetud okastraatidega, lähemal vaatlusel näeme rittalükitud naisefiguure. Kuuldemäng pole midagi fiktsionaalset, vaid häälsõnumid, mida üks noor naine Gillet’le Kabulist päeviku laadselt saatis. Videomaterjali võtsid üles anonüümsed operaatorid küll majakatustelt, küll jalgrattaga mööda linna sõites. On ütlematagi selge, et Afganistanis see teos publiku ette tulla ei saaks.
Miks siis ikkagi installatsioon teatrifestivalil? Avignoni festivali tänavune rõhuasetus oli araabia- ja islamimaade teatril. Mitte kõik näidatud lavastused polnud esmajoones poliitilised, “Room” olid seda täiel määral. Siiski polnud tegu millegi intellektuaalselt plakatlikuga, vaid küllatki meelelise ja intiimse kogemusega. Tegijatel oli õnnestunud panna vaataja olukorda, kus talle jõuab naha vahele, mida tähendab olla koduseinte vahele vangistatud afgaani naine, kes ei saa enam õppida, töötada, avalikkuses rääkida, kes peab olema nähtamatu ja kuuldamatu. See algas punase värviga üle läigatatud ukse sulgemisega noore naise poolt, kes istus laua otsa ja lihtsalt oli seal vaikides kogu installatsiooniseansi aja, vaadates vahepeal publikut. Lõpus ta avas ukse ja lihtsalt lahkus. Keegi ei aplodeerinud. Mind hakkas asi huvitama ja uurisin, see oli Kubra Khademi ise ja sain temaga põgusalt rääkida. Küsisin, mida tema enda jaoks see kohalolu tähendab, ent ta ütles, et see on pikem jutt ja kuna ta pidi valmistuma järgmiseks seansiks, jääb see jutuajamine mõneks hilisemaks korraks. Igal juhul on tähtis, et see sõnum ja appihüüd jõuab võimalikult paljudeni maailmas, mis tundub tatsuvat patriarhaalsuse sohu. Selleks on rahvusvaheline teatrifestival suurepärane platvorm.
Rohkem muljeid saab ilmselt oktoobrikuus lugeda ajakirjast “Teater. Muusika. Kino”. Mis aga puutub festivali rahvusvahelisusesse, siis puudutab see eelkõige prantsuskeelset maailma. Diskussioonid, millest olin palju lootnud, toimusid ehk mõne erandiga kõik prantsuse keeles, üritasin kohati neid kuulata, aga mu keeleoskus võimaldas vaid aru saada, millest parajasti jutt käib, nüansid ja täpsed argumendid jäid tabamatuks. Korraldajate hulgas leidus hulk inimesi, ka nooremapoolseid, kes inglise keelt rääkisid umbes sama vähe kui mina prantsust. Ülikooli juures toimus professionaalidele määratud sümpoosium, aga seegi prantsuse keeles, polnud mõtet linna teise otsa sõita. Seega annaksin liidukaaslastele inspiratsiooniks mõtte, et kui kavatsete õppida prantsuse keelt ja Avignoni festivali külastada, tehkegi neid selles järjekorras. Festival ise on üsna laialdane ja Off-Avignon tundub isegi hoomamatu, nii et need neli päeva olid sissejuhatuseks ja tundmaõppimiseks, järgmine kord saab (veel) fokusseeritumalt festivalist osa võtta.
Mariliis:
Külastasin Avignoni teatrifestivali esmakordselt ning festivali kõrghetkeks kujunes Tiago Rodrigues’e “La Distance”. Lavastuse autoriteks on Tiago Rodrigues koos näitlejate Adama Diopi ja Alison Dechamps’iga. Tundlik ja täpne teos käsitleb kaugust, armastust ja kaotust. Pärast etendust sattusin festivalibaaris vestlema Adama Diopiga, kes jagas oma kogemust loomeprotsessist. Tema sõnul kasvas lavastus suuresti isiklikest kogemustest – olles pärit Senegalist, kuid elades Prantsusmaal, on ta kogenud mitmeid kaugsuhteid ning näinud, kuidas ajas ja ruumis eraldatus inimesi muudab. Mõjus oli ka lavastuse lavaline lahendus: pöördlava ei olnud pelgalt tehniline element, vaid osa dramaturgilisest tervikust – pidevas liikumises, täpselt nagu teema ise.
Veel tooksin esile Thomas Ostermeieri lavastuse “The Wild Duck”, kaasaegse tõlgenduse Ibseni klassikast. Etenduse käigus julgustati publikut ka oma naabritega suhtlema. Selgus, et minu kõrval istus naine, kes külastas Avignoni festivali esimest korda juba 1963. aastal. Sellest ajast on ta tagasi igal võimalusel, ning tema ainus pettumus oli tõdeda, et nüüd on programm nii tihe, et igat lavastust pole võimalik vaadata.
Némo Flouret’ kaasaegne tantsulavastus “Derniers Feux” oli tõeline pidu ja positiivne kaos – laval põimusid tants, muusika ja kujutav kunst. Detailirohke, energiast pulbitsev etendus mõjus kui miniatuurne portree Avignoni festivalist endast: kõik toimub korraga ja jääb vaid valida, kas sukeldud kaosesse või jalutad mööda kuuma vanalinna, lastes festivalimelul end edasi kanda.