7. ja 8 märtsil 2025 kogunesid Eesti Muusika- Teatriakadeemia suurde saali konverentsile “Dramaturgia – maastike kaardistamine” ligi 130 dramaturgi, lavastajat, stsenaristi, muusikut, praktikut, akadeemikut, näitekirjanikku, ajaloolast, teatrijuhti ja näitlejat. Lisaks rohkelt tudengeid nii lavakunstikoolist, Tartu Ülikoolist kui BFM-ist, sekka ka gümnasiste üldhariduskoolidest. Külaliste ja esinejate geograafiline asetus ulatus Soomest Prantsusmaani ja Leedust Suurbritanniani.
2025. aasta tähistab Eestis dramaturgia alase kõrghariduse andmises 20. aasta verstaposti. Selles valguses soovisid korraldajad mõtestada laiemalt, kuidas mõistavad etenduskunstide praktikud ja teoreetikud dramaturgia olemust ja dramaturgi tööd nii Eestis kui ka kaugemal. Milline on dramaturgia tähendus ja koht sõnalavastuses, tantsus, etenduskunstis ning milliseid paralleele saab tõmmata filmi- ja seriaalimaastikuga? Konverentsi rahvusvaheline mõõde andis võimaluse vahetada kogemusi ning unistada, milline võiks olla dramaturgiõpe tuleviku Eestis.
Ettekannetes pandi küsimuse alla nii tavapäraseid mõisteid (Anneli Saro pakutud definitsioon dramaturgiale kui tekstiloomest kaugemale ulatuvale nähtusele; Sven Karja mõtted klassikalistest dramatiseeringutest) kui traditsioonilist arusaama kirjapandud näidendi rollist lavastuse juures (Ivar Põllu ettekandes “Näidendi uued võimalused – milline on näidendi koht 21.saj teatris” ja Laura Jaanhold ettekandes “Lavastaja perspektiivist dramaturgi(a)le”). Oliver Issak rääkis, kuidas mõtestada organisatsioonide dramaturgiat ning milles võiks väljenduda dramaturgilised otsused. Päeva lõpetas Mihkel Seederi meeleolukas ettekanne kõigest raskest, aga ka ilusast, millega dramaturgid oma igapäevatöös kokku puutuvad.
Järgmisel päeval, kui lava oli rahvusvaheliste esinejate päralt, said kuulajad-vaatajad lisamõtteainet eelmise päeva küsimustele Tim Crouchi abil, kes rääkis publiku kaasamisest lavastusse moel, mis rakendab nende kujutlusvõimet ja pöörab arusaama tavapärasest etenduselkäigust veelgi rohkem tagurpidi. Puudutamata ei jäänud ka tehisaru ning tehnoloogia temaatika dramaturgias – Nicolas Rosette Prantsusmaalt uuris oma ettekandes videomängude ja teatri ühiseid piire. Pjotr Gruszczyński Nowy Teatrist Poolas väitis aga, et teater on pigem aeglane kunstivorm, mida AI lennukas areng veel niipea muuta ei saa. Stsenaristidele suunatud maiuspala esitas Joachim Friedmann, kes rääkis writer´s room´i tööloogikast, kus tekstide loomise ja kureerimise kõrval tuleb tihti teha sama kaaaskirjutajate inimlike omadustega. Nii julgustas ta tööprotsessi kaasama võimalikult palju erineva taustaga tegijaid. Sama suunda hoidis ka Sandra Noeth oma ettekandes kehapõhisest dramaturgiast – dramaturgiat võib käsitleda kui külalislahkuse kontseptsiooni, mis tervitab mitmekesiseid taustu ja kogemusi ning kus vaid pilk võib olla terve mõttekäik.
Konverentsil esitleti ka esimest eestikeelset intervjuude kogu dramaturgiast. Koostöös Eesti Teatriliiduga on ilmunud “Dramaturgiraamat. 13 intervjuud Eesti dramaturgidega“. Intervjuud viisid läbi dramaturgia eriala tudengid Maarja Moor ja Joosep Lõhmus. Raamatu kokkupanekul võeti aluseks mitmekülgsus ning et raamatus olevad dramaturgid esindaksid võimalikult erineva taustaga praktikuid. Raamat on pühendatud lavakunstikoolis dramaturgia kõrgharidusõppe loonud Ingo Normetile.
Esimese päeva lõpus andis Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse (ETUKÜ) üle auväärse Hea Teatri Auhinna Siret Campbellile, kes on ELDL juhataja, dramaturg, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud ning konverentsi üheks peakorraldajatest.
Konverentsi korraldas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakond koostöös Eesti Teatri Agentuuri, Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu ja Sõltumatu Tantsu Lavaga.
Konverentsi toetas Eesti Kultuurkapital.